Jalutasime eile lastega Kallios.
Eriti pole sinnakanti sattunud, sest pole justkui asja. Hipsterid me ju pole :).
Eriti pole sattunud lastega. Kui Taka-Töölös elasime, siis ikka vahel läbis mu õhtune jalutuskäigutiir Kalliot. Aga mitte tihti.
Aga nüüd hakkame seal iga kolmapäeva õhtul käima. Kuskil nii kuue ja poole seitsme vahel. Sest Finkal algas seal 'Musikskoj'. Ja pärast on vaja koju kõmpida. Trammiga-metrooga, muidugi tegelikult, aga nendeni jõudmiseks tuleb läbida ka veidi Kalliot.
Kohe esimesel korral oli väga põnev. Ilus vananaistesuvine õhtu. Ja nii palju purjutajaid. Ja nii palju tuigerdajaid. Otsa põrkujaid. Hämmastav. Kes polnud purjus, see oli mobiili-zombi. Põnev oli lastele seletada, et lisaks suhteliselt intensiivsele liiklusele ja teed ületades autode jälgimisele tuleb jälgida ka, et purjus inimestele jalgu ei jääks ja ka nendele zombidele jalgu ei jääks.
Mobiili-zombidega seoses oli täna metro-lehes vahva pilt. see küll Kaisaniemi pargis, mitte Kallios:
'Musikskoj'-st tahtsin ka kirjutada. See oli mul üks viimase aja suurimaid stressikogemusi.
Sinna on regatud Finka. Esimest korda pidin temaga seal koos olema ja siis edasi üks. Selle jutupeale oli Finka juba ette ära otsustanud, et temale seal ei meelgi ja tema peidab end vaid minu selja taha ja tahab hoopis ära koju minna.
Enn oli mul ka kaasas, kuna teda polnud kohugi jätta. Mul oli plaan, et me Ennuga istume-mängime nurgas, kuni Finka tunnis osaleb ja sisse elab.
Nojah. Aga juhtus hoopis nii, et Enn hakkas kohe ühe aktiivsema poisiga seal mürama ja ringi jooksma ning Finka üritas oma lubadust ellu viia. Pani end kui takjas minu külge, silad märjad ja üritas mind veenda, et talle üldse ei meeldi ja on vaja koju minna.
Mul oli tunne, et mitte midagi ma hallata ei suuda. Enn segab tundi (jookseb ja ka kiljub) ja saboteerib juhendaja püüdlusi midagi organiseerida ning Finka vaid pillib (õnneks mitte valjusti) ja sisiseb kõigi peale, kes tahavad talle läheneda - peab ju nii tegema nagu ulle räägitud sai.
Tund kestis 45min ja hea 35 minutit möödus nii.
Siis mul õnnestus Finkale selgeks teha, et kõik lapsed on siin esimest korda ja ka juhendaja on esimest korda ning tegelikutl ei tea keegi üksteist varem ja kõigile on kõik uus. Ja juhtus ka see tore asi, et juhendaja tõi välja trummi ja veel mõne vahva instrumendi ning lõpuks läks Finka teiste mölluga kaasa.
Uhhhhhhhhhhhhhhhhhhh
Ja järgmise korra ees tal enam hirmu polegi. Vähemalt sõnades. Kui saab pille mängida. See on tore!
Ning mul on kahju, et Enn veel liiga nooreks osutub selle grupi jaoks. Talle meeldiks seal. Kuigi arvan, et juhendaja närvide säästmiseks on siiski parem, kui ta minuga tunni ajal siiski hoopis pargis mängib. Juhendaja siis, mitte Enn. Enn võiks trumme müdistama ja ringe jooksma jäädagi.
Ning mul on kahju, et Enn veel liiga nooreks osutub selle grupi jaoks. Talle meeldiks seal. Kuigi arvan, et juhendaja närvide säästmiseks on siiski parem, kui ta minuga tunni ajal siiski hoopis pargis mängib. Juhendaja siis, mitte Enn. Enn võiks trumme müdistama ja ringe jooksma jäädagi.
Ma järeldasin ka, et peaksin lastega rohkem mängima. Mängima reeglitega mänge. Sest juhendamise jälgijat neist eriti ei ole - ikka vaja oma tahtmist ellu viia. Aga harjutamine teeb meistriks. Selleks trennid ja muusikatunnid ju ka mõeldud on. Reeglite esitajatele vaid soovida pikka meelt ja meelekindlust.
Kodus hakkame siis malet mängima. Vist.
No comments:
Post a Comment